Last.fm muudab oma raadio tasuliseks

Populaarse muusikakeskkonna Last.fm blogi annab teada, et nad muudavad alates aprilli algusest oma raadio tasuliseks. Väikesest igakuisest 3-eurosest maksest pääsevad kolm suurima muusikatööstusega riiki: USA, UK ja Saksamaa.

Millest mul on siinjuures hea meel, on see, et teenuse eest maksjad pääsevad jõledatest reklaamidest (ja ma ei räägi lihtsalt installitavate vidinate abil välditavatest armutermomeetritest, vaid ikka nende ametlikust iganädalasest ga-gast). Kahju on aga sellest, et antud teade saabus täpselt siis, kui minu soovituste-kanalilt lõpuks ometi head muusikat (loe: midagi muud kui indit) tulema hakkas.

Aga nautigem siis seni kuni võimalus on.

(Lisan siia loo, mille Last.fm mulle täna meelde tuletas. Ja pange tähele, kui kenasti video värvid mu blogiga kokku sobivad, hehe.)

Wintershoes soovitab: Varraku raamatublogi

Mul on komme aeg-ajalt totakalt vaimustuda. Inimestest, muusikast, filmidest, aga eriti raamatutest. Ja just nagu tellitult asus raamatublogide ridasid täiendama justkui minu jaoks loodud Varraku raamatublogi.

Kuigi nõnda arvata võiks, ei ole tegemist sugugi osava reklaamitrikiga, mis peaks tutvustama ainult Varraku kirjastatavat. Ei, tegemist on ühe väikese seltskonna intellektuaalide mõtteriiuliga, kust võib leida arutlusi nii üldisematel kui konkreetsematel teemadel. Või nagu blogi käimalükkaja Marek Tamm sissejuhatavas postituses selgelt ütleb, siis eesmärk on kujundada siinsest blogist intelligentne keskkond igaühele, kes hoolib raamatutest. Sest me oleme jõudnud ajajärku, kus mitte ainult meie ei vaja üha enam raamatuid, vaid raamatud vajavad üha enam ka meid. Veebikeskkonnas on see eriti asjakohane tõdemus ja me oleme rõõmsad, kui siinsed sissekanded juhivad vähemalt mõnegi inimese uute huvitavate raamatute juurde.

Ja tõepoolest, milleks peatuda ainult konkreetsetel teostel, kui on võimalik lahata laiemaid teemasid, näiteks e-raamatu plusse ja miinuseid − ühes teises kirjatöös ei jää puutumata ka "e" ise, olles küll üks väheseid konkreetsele teosele keskenduvaid sissekandeid −, meenutada vanu aegu, tunda muret elulugude ekspluateerimise pärast või rääkida raamatute kiirest pealetungist. Toodud on ka vaimukaid argumente nii õhukeste raamatute kiituseks kui paksude raamatute kaitseks. Hästi kirjutatud, ladusad arvamuslood uue aja intellektuaalidelt − mida siin veel tahta? Arukaid kommentaare? Aga palun! − võite ise veenduda nende olemasolus.

Minu jaoks muudab asja muidugi põnevamaks see, et kümnest kirjutajatest neli on mulle viimastel aastatel olnud oluliseks inspiratsiooniks − seda küll vaid õppejõud-üliõpilane tasandil. Marek Tamm ja Märt Väljataga oma erialaste oskuste ning nõudlikkusega on andnud mulle oma loengute ja seminaride vahendusel teatava teadmisteselgroo, pannud jälgima kultuuriajakirjandust ning akadeemilisi väljaandeid, Daniel Vaarik ja Tarmo Jüristo aga tutvustanud mõnevõrra uuenduslikumaid uurimisvaldkondi nagu virtuaalsus või superkangelased. Kõik nad on hirmutavalt suure lugemuse ja väga hea väljendusoskusega inimesed, kelle kirjatöid on lausa nauding lugeda. Olgu öeldud, et see nelik moodustab ka blogi kõige produktiivsema kirjutajaskonna.

Lõpetuseks juhataksingi teid edasi kahe samuti lugemist väärt blogi juurde: Daniel Vaariku ajakirjandusele ja kommunikatsioonile keskenduv, osavalt ja teravmeelselt meie ühiskonna valupunkte lahkav Memokraatia ning Tarmo Jüristo kirjandust ja kultuuri tähtsustav, hetkel muuhulgas ka reisipäeviku rolli täitev ........random.....noise.........

Islandi filmidest

Ma ei ole kunagi olnud eriline filmifiirk, külla aga on viimasel ajal videokunst olnud eelistatuim ajaviide. Sealhulgas olen sattunud vaatama päris mitut Islandi filmi. Osaliselt selleks, et natuke keelt kuulata ja loota, et ehk mõni uus väljend külge hakkab, teisalt jälle selleks, et natuke nende filmikunstiga tutvuda, end kultuuriliselt harida ja ette valmistuda selleks, mis mind seal ees oodata võib.

Kõik läks umbes-täpselt nii nagu ma arvasin: sain teada, et islandi noored räägivad samasugust inglise keelega segatud emakeelt nagu meiegi (kuid islandi aktsendiga inglise keel on vastupidiselt meie mulgi-murraku-inglise-keelele oh so hot!) ning et neil on eesti filmidega kolm ühist teemat: üksildus, pimedus ja (tadadadaaaa!) alkoholism. Rõõmsameelsed need filmid ei olnud, küll aga väga kvaliteetselt tehtud, läbimõeldud, heade näitlejate ja stsenaariumitega.

Nói Albinói, mis neist kokkuvõttes mu lemmik on, saaks minu käest eriauhinna värvide ning super laheda ja tõetruu põhikarakteri eest. Temaatika, sarnaselt filmile Reykjavík 101 keskendub uuele X-generatsioonile, andes ülevaate intelligentse, kuid alamotiveeritud poisi igapäevast ja käekäigust. Lugu on täis pikitud imevahvat situatsioonikoomikat, ette tuleb ka nii mõnigi nohikunali (näiteks: mis te arvate, millise filosoofi nimi meenutab islandi keeles sõna "surnuaed"?).

Nendest filmides järgmise, ingliskeelse nimega "Seagull's Laughter" vaatasin ära otse YouTube'is. Mul ei ole aimugi, kes see ingel oli, kuid veidi enne seda, kui jõudsin Amazoni tellimuse ära vormistada, tabas mind rõõmus üllatus: veel korra filmi treilerit üle vaadates selgus, et veebikeskkonna avarustes peitub terve film, mis sellest, et üheteistkümneks jupiks tükeldatuna. Youtube'i kohta pole isegi kvaliteedil viga, veendu ise! :) Lahe krutskiga lugu ja väga ilusad kostüümid. Seal mängib ka üks minu viimase aja lemmikmehi, kes on enamikule kindlasti tuttav (jumal teab, miks) Islandi kõige popimaks filmiks tunnistatud Reykjavík 101 peategelasena.

Ja viimasena on mul esitada üks palve. Kui kellelgi on kuskil kapinurgas tolmu kogumas film nimega Erbsen Auf Halb 6 (vaata videot postituse lõpus), siis ma hea meelega laenaks. Tooks ilusti tagasi, loomulikult. Film on küll hoopis sakslaste tehtud, kuid meespeaosatäitja on islandlane − juba eelpool mainitud Himil Snær Guðnason. Kuulake lugu ka, see on ilmeilus!

Pilk kevadesse

Tallinnas on endiselt külm. Päikesepaistelised tänavad pakuvad küll silmale rõõmu ja südamele kosutust, kuid päris kevad võiks end lõpuks kokku võtta ja siia jõuda.

Ega praegu ei jäägi üle muud, kui nautida kevadisi pilte juba tärkava Lääne-Euroopa moeblogidest. Minu kaks isiklikku lemmikut (uuendavad peaaegu iga päev ning haaravad väga erineva riietumismaitsega stiilseid inimesi):

Sartorialist
Easy Fashion

Võin julgelt öelda, et oma sellekevadise moeannuse saan just neilt, kodumaised naisteajakirjad võivad oma padjajuttudega kellegi teise riiulil vedeleda.

Ja kui keegi teab, kust selliseid pükse saada võiks, andku aga julgesti teada. (Foto: Sartorialist)