Astrópía

Ma lubasin küll Islandi komöödiatega edaspidi ette vaadata, kuid see plaan läks varakult aia taha. Mul õnnestus kätte saada ja ära vaadata veel üks − Astrópía.

Tegemist on täitsa vaimuka indie-filmiga mängunohikule tuttavast teemast − RPGst Dungeons & Dragons. Seda aastaid tagasi isegi mõned korrad mänginuna, hiljem sellest isegi ühe koolitöö kirjutanuna on kogu temaatika mulle õnneks piisavalt tuttav, et filmile väärilselt kaasa elada. Ning omal moel, ehk osaliselt ka tänu sellele, oli see täitsa kena meelelahutus.

Kui Hilduri (Ragnhildur Steinunn Jónsdóttir) peika pettuses süüdi mõistetuna vangi pannakse, ei jää blondil eluvõõral tibil muud üle kui leida endale elu esimene päris töökoht. Juhtumisi oma õepojaga ringi jalutades satub ta koomiksite, friigifilmide ja RPG-dega tegelevasse väiksesse poodi, mille nimeks Astópía, kuhu otsitakse müüjat. Nii poe kliendid kui töötajad on kummalised tegelased, elades oma veidrates fantaasiamaailmades. Nende jaoks on hoolitsetud ja kontsakingadel ringi tippiv Hildur justkui teisest maailmast pärit olend.

Asunud oma uuele kohale leti taga, avastab Hildur end seltsimas inimestega, kellele ta kunagi varem tähelepanu poleks pööranud, ning leiab nendega ühise keele. Ja seda mõlemapooleslt − ka need inimesed leiavad, et tal on neile nii mõndagi pakkuda. Don't judge a book by its cover võiks olla selle filmi tähtsaimaks moraaliks.

Hildur leiab endale tõelised sõbrad ning, mis seal imestada, ka armastuse, kes ta printsina valgel hobusel vanglast põgenenud kurja vaid omakasu peal väljas oleva peiak käest päästab. Ja nõnda see film lõpebki − õnnelikult. Mitte mingi kunstifilm, ei mingeid pikki ja ilusaid plaane hingematvalt kaunist maastikust. Ei mingit väga sügavat sisu. Aga tore vaatamine sellegi poolest − vahva indiemaitsega nohikufilm.