Jónsi "Lilikoi Boy"

Ühe Islandi kuulsaima ansambli lauljal, Jón “Jónsi” Þór Birgissonil, on meile jälle midagi uut pakkuda. Kui lisad end aadressil www.jonsi.com meilinglisti, saad tasuta alla laadida värske loo, esimese kuulamise varsti ilmuvalt sooloalbumilt.

Minule igatahes väga meeldib, loodan, et sulle ka!

PÖFF ja blogi

Kuigi minust ei ole mõnda aega kuulda olnud, tuleb teile siiski toonitada, et olen endiselt elus. Vahepeal küll kirjutamisest kõrvale hoidnud, on mul au kuuluda sel aastal PÖFFi päris oma blogijate tiimi. Iga päev vähemalt üks postitus aadressil http://poff.epl.ee

Filme püüan valida võimalikult erinevaid, reeglina Lääne-Euroopast eemale jäävate piirkondade kinematograafia hulgast, kuigi kavas on ka vähemalt kaks USA filmi. Vaatame siis, kuidas läheb ja kas mul enamasti üldse midagi öelda on.

Kuna festivali kava on hulluksajavalt rikkalik, leiab igaüks endale meelepärast vaatamist. Olen selles surmkindel. Näeme saalis!

http://2009.poff.ee/est

Süsteem, süsteem

Kirjutades postitust muutuvast muusikatööstusest olin ilmselgelt liiga sinisilmne. Arvasin, et artistid − kui mitte muusikatööstusest kõrvalejäänud Eestis, siis vähemalt mujal maailmas − üldjuhul mõistavad, mis neid kõiki puudutavate muutuste taga seisab ning kuidas nad seda nii enda kui kuulaja huvides ära kasutada võiksid. Paraku tuleb tunnistada, et olen rängalt eksinud. Vaid mõne päeva eest tõestas seda elavalt Sonic Youthi bassimängija Kim Gordoni sõnavõtt.

Kui lühidalt kokku võtta, taandab Kim Gordon Radioheadi mudeli puhtalt turundustrikiks, heites bändile ette, et nad seavad halba valgusesse need, kes ei ole valmis panema oma muusikat tasuta allalaadimiseks. Selline sõnavõtt võtab kukalt kratsima, eriti kuivõrd − nagu see artiklis ka välja tuuakse − oli Radioheadi mudel justnimelt suunatud tavapäraste turundusmehhanismide vastu.

On ju ometi selge, et internet ning selle erinevate võimaluste avastamine ja laiendamine ning lisaks turunduse transformatsiooniga just selle meediumi põhiseks nõuab põhjapanevaid muudatusi. Muudatusi, mida võimaldaks autoriõiguste vastav kohandamine (vt postitust piraadiparteist) ning õiglase kaubanduse viljelemine muusikatööstuse siseselt. Kummaline, et ikka veel leidub ka väga eduka ning lojaalse fänkonnaga artistide seas neid, kes hoiavad kümne küünega kinni vanast, liiga aeglasest ning muutunud oludes halvasti töötavast süsteemist. Ja mis eesmärgil? Et suurplaadifirmade omanikud saaksid oma taskuid täita?

Sobiva ajastusega lisas Radiohead eile hulgaliselt materjali allalaadimiseks W.A.S.T.E. store'i. Vaevalt, et see neil nõnda plaanitud oli, kuid see, et asi nõnda välja kukkus on väga kiiduväärt. (Muide, väidetavalt on poe nimi mulle sobivalt näpatud Pynchonilt − tema "V" ootab lauanurgal oma järge.)



Üks väike asjassepuutuv uudis on veel. Suurplaadifirmad, kes alles paar kuud tagasi olid kahe käega poolt, et kogu nende välja antud muusika YouTube'ist ära korjataks − tsiteerin siinkohal Kerli Kõivu: "whoever decided to take the music videos off youtube to make more money is a fucking idiot! youtube IS the new tv. Idiots." − on nüüd avastanud, et sotsiaalsed keskkonnad nagu Myspace ja Facebook on neile ideaalne võimalus "taastutvustada inimestele muusika ostmise harjumust". Myspace on oma jõud juba suurte plaadifirmadega ühendanud. No mis seal ikka, vaatame, mis lahendusega Facebook välja tuleb. See on põnev, väga põnev!

Muusikat ka. Radiohead − Nude

Nude (Radiohead) from Steve Dales on Vimeo.

Piraadid parlamenti!

Paljud kindlasti teavad, et Rootsi Europarlamendi valimistel sai 7,1 protsendiga valijate häälest ühe koha Pirate Party − peamiselt autoriõiguse, patendi- ja privaatsuseküsimustega tegelev ning võimalikult õhukest ja läbipaistvat riigiaparaati taotlev poliitiline erakond. Aga mis seltskond see siis selline on?

Parteile pandi algus 2006. aastal, mil Riigipäeva valimistel koguti vaid mõne tuhande liikmega 0,64% valijate häältest. Suurim populaarsus saavutati aga käesoleval aastal, pärast Pirate Bay kohtuasja tulemuste avalikustamist. Tänase seisuga on Pirate Party'l üle 49 000 liikme ning räägitakse, et nende arv kasvab iga päevaga. Riigis, millel on oluline osa maailma popmuusikaturul, ei ole see ka eriliselt imekspandav.

Kuigi sellised liikumised ujuvad praegusel ajal pigem vastuvoolu, on neil oluline koht poliitika tulevikus. Internet, sellega seotud vabadused, kohustused ning mõningad sellest tingitud probleemid, pälvivad aina rohkem tähelepanu. Nõnda on üle maailma asutatud arvukalt samalaadseid poliitilisi organisatsioone (vt pilti, allikas Wikipedia), millest kõige tugevamad on kanda kinnitanud Saksamaal ja Austrias. (Kummalisel kombel paistab selline liikumine olevat ka Venemaal, kellel teatavasti ei valitse endiselt mingit märkimisväärset autoriõigust...)

Legend:
(must) − ametlikult registreeritud partei
(sinine) − mitteametlik, kuid aktiivne liikumine
(punane) − partei loomine arutlusel
(hall) − piraadipartei puudub


Kuivõrd interneti arengu mõjul muutuvas maailmas tundub aina enam, et sellistel liikumistel võib meie tulevikus olla suurem roll, kui me praegu arvame, ning mina eriline poliitiline nööritõmbaja ei ole, siis viskangi kõigile huvitatutele kondi. Eestis puudub täielikult liikumine, mis eelpool mainitud asjadega tegeleks. Kuna me toimuvatele arengusuundadele kätt ette panna ei suuda, vajavad paljud asjad muutmist, et nad ei jääks jalgu muutuvale maailmale. Miks mitte püüda sellega ka siinmail algust teha. Ning just praegu, kui ollakse altid isegi väljapaistva sisulise programmita andma protestihääli ning olemasolevad erakonnad on eelkõige ametis üksteiselt tooli alt ära tõmbamisega, tundub selleks olevat kõige õigem aeg.

Avatud ja õhuke riigiaparaat, autoriõiguste väljakujundamine, monopolidega võitlemine ning püüd rõhuda kodanikuõiguste rakendamisele (lisaks nende suusõnalisele rõhutamisele) tunduvad piisavalt köitvad ideed. Kaks esimest on Eestis ka täpselt need olulised punktid, millega tuleks kiiremas korras midagi ette võtta. Kui keegi võtaks mind sõnast, oleks tal minu kindel hääl.

MGMT uus video

Ammuoodatud ametlik video bändilt MGMT loole "Kids", mille autoriks on režissöör Ray Tintori, sai filmilindile juba mõnda aega tagasi, kuid väidetavalt lükkas avaldamist edasi video esialgne lõpp. Läbirääkimised plaadifirmaga viisid, nagu näha, viimaks nii kaugele, et päris lõpp asendati animatsiooniga − kahtlen, kas sisu muudeti, vaevalt küll − ning nüüd on see huvilistele kättesaadav.

Video on üksjagu häiriv, mistõttu ma osaliselt plaadifirma tsensuuri mõistan. Kuid kindlasti annab see uue mõõtme loo sõnadele.

The memories fade
Like looking through a fogged mirror
Decision to decisions are made
And not bought,
But I thought this wouldn’t hurt a lot.
I guess not

The Worst magazine

Kunagi oli eestil päris oma veebiajakiri, BetaMag. Seda ilmus kokku viis numbrit, miks sellest midagi ei saanud, seda ma ei tea. Aga mida ma tean, on see, et vaid mõnda aega tagasi nägi ilmavalgust tuliuue ja kevadiselt värske ajakirja The Worst esimene number. Nagu ajakirja pealkirigi viitab, kirjutatakse ainult kõige halvematest asjadest.

Kirjutatakse kõigest − mänguasjadest, filmipostritest, tätoveeringutest, kunstistt, eriti soovitaksin tutvuda kõige halvemate laulusõnadega (lk 46-53). Esindatud on ka kõige halvemad staarid − kandidaate on mitmeid, seal hulgas prouasid Lärtst, Leedust, Rumeeniast, Serbiast. Meie rahvuslik panus aga on − üllatus, üllatus − end kodumaa parimaks lauljannaks tembeldanud Hannah (lk 26).

Ja kes tutvuvad lk 93 paikneva mütsiga ning on näinud ükssarvik Charlie seiklusi, saavad suurepäraaselt aru, miks ma tahaks öelda: "We come from the future Charlie!" Sellega võiks ta sõita küll või mis?

Lisan siia viimase Hannahi video ka, soovitan erilist tähelepanu pöörata koreograafiale...

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Mu kõige lemmikumad kirjanikud sobituvad põhiliselt (sic!) kahte kategooriasse. Esimese kategooria puhul on tegemist kirjanikega, kes oskavad kirjutada nii, et lugeja tunneb end täielikult sündmuste käigust haaratuna, piir reaalsuse ja kujuteldava vahel hägustub. Näiteks John Fowles'i "Liblikapüüdja" on fantastiline näide sellest, kuidas lugeja võib hakata mõistma ja kaasa tundma inimesele, kelle sarnaseid oleme harjunud pidama a priori jälkideks olenditeks, kellel on inimlikkusega õige vähe ühist, kui üldse. Lugeja asetatakse kõigepealt noore tüdruku röövinud eluvõõra liblikakoguja olukorda, seejärel pakutakse lugeda röövitud tüdruku päevikut. Kummalisel kombel tunneb lugeja tagurpidi seatud kaalukausside mõjul üldjuhul rohkem kaasa liblikapüüdjale kui tegelikule ohvrile.

Teist tüüpi kirjanikud on aga tundlikud jälgijad, kelle viis asju näha ning kirjeldada on kummaline ja lummav. Nende sõnakasutus on rikas ja voolav ning nad ei positsioneeri end sündmuste keskele, vaid jäävad truuks kõrvalseisja rollile. Just selliste kirjanike hulka kuulub ka Jeanette Winterson.


"Tuletornipidamine" (ilmunud 2006 Punase Raamatu sarjas kirjastuselt Tänapäev) on lummav raamat, selles on sama palju teksti kui tas on õhku − mingit naiselikku hingamist ja pehmust, mis muudab lugemise eriliseks rituaalseks toiminguks. See on raamat nagu magustoit − seda lugedes tuleb end pidurdada, et see liiga kiiresti ei lõppeks. Ning ta on pilgeni täis imeilusaid metafoore, tsitaate igaks elujuhtumiks.

See on lugu lugudest. Lugude jutustamisest, nende põimumisest, olles samal ajal selle elavaks näiteks. Ei saa nimetada kindlat peategelast (minategelanegi ütleb juba alguses enda kohta: "Ema pani mulle nimeks silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat." − olles tegelikult nii mõlemat korraga kui ei kumbagi), ühte ja ainsat kindlat narratiivi, kuid ometi on see üks tervik. See on lugu õnnest ja õnnetusest, armastusest ja üksildusest, kõigest inimlikust ja samas nii palju enamast.

Parem, kui ma oma elust ka nõndaviisi mõtlen − pooleldi hullus, pooleldi ime. Parem, kui ma võtan omaks, et mul puudub kontroll kõigi oluliste asjade üle. Minu elu on rida laevahukke ja teeleasumisi. Ei ole saabumisi ega sihtpunkte, on ainult leetseljakud ja laevahukud, seejärel järgmine paat, järgmine tõus ja mõõn.

Igaühel meist on oma lood, mida teistele jutustada. Kuid kuna lõpuga lugusid ei ole

JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.

lähevad meie lood märkamatult üle kellegi teise lugudeks, põimuvad ja väänduvad kuni seda peaks edasi rääkima keegi teine, siis kolmas. Ja nõnda ka kõnealuses raamatus − jutujärg kantakse üle ühelt teisele, jutumärgid tekivad ja kaovad, kord on tegemist dialoogiga, millest saab monoloog või kaudne kõne. Kirjanik on pannud mängu kõik, mis ta varasalves tallel on olnud.

Ja täpselt nõnda nagu tekivad ja kaovad jutumärgid, kerkib ikka ja jälle esile paralleelselt tallel olev religiiosne alltekst. Usu leidmisel ja kaotamisel, religioossuse teemal üldisemalt on teoses kanda oluline roll. Jutustaja kannab koormana kaasas arvukalt sümboleid ja viiteid, ka piiblitsitaate, mida teose arenedes ühtlaselt jagatakse − nii pühendumuse kui teatava kahetsusega −, meenutades Evelyn Waugh' loodud Flyte'i perekonda, kelle jaoks on usk nii oluliseks tugipunktiks kui raskeimaks ristiks katsumuseks.

Oma vastuolulisuses on "Tuletornipidamine" samal ajal nii paradoksaalne kui ka lihtne. Kindlasti mitte igaühe lemmikraamatuks loodud, kuid väärt vähemalt võimalust sellele kohale kandideerida.


Tõlkijast. Kätlin Kaldmaa on tõlkinud eesti keelde neli Jeanette Wintersoni romaani: "Kirg", "Tuletornipidamine", "Kehale kirjutatud" ning oma mõju tõttu geiliikumisele kõige kuulsam (kuid minu jaoks paraku marginaalne ning nii stiililt kui sisult üsna kesine) "Apelsinid pole ainsad viljad". Nende tõlgete eest esitati Kaldmaa nominatsioon ka 2009. aasta Tallinna Ülikooli kirjandusauhinnale. Tänu tema järjeüidevale tööle, on Jeanette Wintersonil eesti keeles ilmselt täitsa oma hääl, kuigi miski ei ületa originaali, ma olen selles põgusa võrdluse põhjal enam kui kindel.