Muutuv muusikatööstus

Kui Radiohead mõnda aega tagasi oma viimase albumi In Rainbows tasuta allalaadimiseks üles pani, oli selge, et muusikatööstuse ajastu as we know it on pöördumatult läbi. Nõnda kuulsa bändi otsus pöörata plaadifirmadele selg andis paljudele muusikutele, fännidele ning visionääridele piisavalt mõtteainet. Nüüd oleme ilmselt valmis pöörama uue lehekülje (pop)muusika ajaloos, pakkudes muusikatööstusele uut ärimudelit, mis välistab olematu kohanemisvõimega aeglased masinavärgid nagu näiteks suurplaadifirmad. Radioheadi eksperiment näitas ka suurepäraselt, et albumit tasuta inimestele kuulamiseks andes ei jää artist sugugi tühjade pihkudega − inimesed annetasid vabatahtlikult sümboolseid summasid, mida lõppkokkuvõttes kogunes päris paras summa.

Kuna artist teenib tänapäeval eelkõige kontsertide ning erinevat sorti nänni (t-särgid, pusad, postrid, kleepsud jne) müügilt saadavatest tuludest, seab plaadifirmade eiramine silmapaistva bändi jaoks asjad pigem soodsamasse valgusesse. Korraldusliku poole raskem osa jääb nüüdsest promootorite ja manageride kanda, kes hoolitsevad selle eest, et bände märgataks. Kuna internet on paljude − seal hulgas ka allakirjutanu − jaoks tänapäeval uue muusika leidmise ning kuulamise peamine, seega olulisim meedium, hakkab järjest enam kaalu omandama nii-öelda word of mouth, mille olulisusele tõmbas mitu aastat tagasi tähelepanu juba Arctic Monkeys, kes omandas ülemaailmse kuulsuse eelkõige tänu väga tugevale fänkonnale.

Esimeseks suurema levikuga pääsukeseks teel õiglasema muusikaäri poole oli ilmselt Last.fm, kes nüüd suurplaadifirmade nõudmiste tõttu on paraku kaotanud oma esialgse positsiooni. Mõnda aega tagasi meediasse jõudnud uudis, et Last.fm oma andmed pärast U2 albumi internetti lekkimist RIAA-le (USA fonogrammitootjate assotsiatsioon) üle andis, lükati küll ümber, kuid ilmselt oli see minu kunagisele lemmikule muusikaportaalide seas siiski luigelauluks.
Muusikakeskkondade tulevik on aga samuti muutumas, seda paralleelselt muusikatööstuse endaga, omandades ilmselt järjest suuremat kaalu. Islandlased tulid välja uue − ja ilmselt tulevikus aina enam leviva − ärimudeliga, mille hüüdlauseks on "Fair play in music". Jutt käib gogoyoko'st, mille näol on tegemist portaaliga, mis ühendab endas interaktiivse suhtluskeskkonna võimalused digitaalse muusikapoega, mis võimaldab lugusid soetada otse artistidelt. Eelnevalt on võimalik muusikat ka piiramatutes kogustes läbi kuulata, koostada playliste, muusikat jagada ning oma tuttavate seas promoda. Tänaseks on gogoyoko vallutanud Skandinaavia muusikaturu ning lansseerinud beta-versiooni. Mõni nädal tagasi lehel All Scandinavian Music avaldatud artiklis kirjutab Peter Krogholm sellise mudeli õnnestumise uut sorti südametunnistuse arvele, mis on internetipõlvkonnaga paralleelselt tekkinud või kogu aeg olemas olnud, leides alles nüüd võimaluse esiletulekuks.

Olemas on veel üks analoogne 2.0 muusikakeskkond, the sixtyone, mis sarnaselt gogoyoko'le kannab endas nii meelelahutuslikku, suhtluslikku osa kui ka otse artistidelt tuleva materjaliga digitaalse muusikapoe võimalusi. Oma eesmärkide hulgas nimetavad nad ka muusikute nii-öelda keskklassi toetamist, et noortel tegijatel tekiks võimalus muusika tegemisest ära elada. Keskkond on alles uus, kuid koondab juba piisaval hulgal lootusrikkaid võimalusi kasutama tõtanud muusikuid ning hulganisti fänne. Esialgu tundub portaal päris põnev, kui piisavalt põhjust, kirjutan sellest edaspidi kindlasti pikemalt.

Aga suhtlusel on veel teinegi oluline osa muuskatööstuse edasises käigus. Internet on muusikud toonud kuulajatele aina lähemale. Kuigi levitamisel on oluline osa näiteks Youtube'il − ja ma parem ei alusta sellega, mida ma arvan mõnda aega tagasi toimunud Eesti muusika sealt eemaldamise mõjust Eesti muusikaekspordile −, siis suhtluses mängivad praegusel hetkel suurimat rolli Myspace, Facebook ja Twitter. Artistide isiklike kodulehtede olemasolu on jäänud selgelt tagaplaanile. Sellist laadi interaktiivne suhe võimaldab igapäevaselt kursis olla oma lemmikute tegemistega ning annab uue sissevaate artistide igapäevale − mina isiklikult hoian silma peal muude seas Imogen Heap'il @Twitter ja Ólafur Arnalds'il @Twitter. See annab muusika kuulamisele ning sellega suhestumisele uue dimensiooni, võimaldades esiteks siduda loomingu tihedamalt artisti isikuga: enne justkui kattesirmi taha varjatud artistid saavad nüüd lihast ja luust inimese kuju. Väga paljud artistid kasutavad seda võimalust heal meelel ära, kaasates fännid loominguliselt kas siis kujunduslikke või lausa erinevaid muusikalisi käsitlusi "tellides". Ja kuivõrd isiklik suhe artistiga muutub ka edaspidi aina olulisemaks, on ju loogiline, et sellega arvestades muutuvad ka loomingu müüki puudutavad põhimõtted.

Igatahes, me elame huvitaval ajastul. Eks näis, milliseid pöördeid asjad aasta lõpus võtma hakkavad, kui lansseeritakse Google Wave. Ning veel huvitavam on jälgida, millal end it-riigina reklaamiv Eesti ükskord ajaga kaasas käima õpib.

Lisalugemist: veebileht Digital Renaissance käsitleb erinevaid loometööstust puudutavaid aspekte. Palju põnevaid artikleid.