Astrópía

Ma lubasin küll Islandi komöödiatega edaspidi ette vaadata, kuid see plaan läks varakult aia taha. Mul õnnestus kätte saada ja ära vaadata veel üks − Astrópía.

Tegemist on täitsa vaimuka indie-filmiga mängunohikule tuttavast teemast − RPGst Dungeons & Dragons. Seda aastaid tagasi isegi mõned korrad mänginuna, hiljem sellest isegi ühe koolitöö kirjutanuna on kogu temaatika mulle õnneks piisavalt tuttav, et filmile väärilselt kaasa elada. Ning omal moel, ehk osaliselt ka tänu sellele, oli see täitsa kena meelelahutus.

Kui Hilduri (Ragnhildur Steinunn Jónsdóttir) peika pettuses süüdi mõistetuna vangi pannakse, ei jää blondil eluvõõral tibil muud üle kui leida endale elu esimene päris töökoht. Juhtumisi oma õepojaga ringi jalutades satub ta koomiksite, friigifilmide ja RPG-dega tegelevasse väiksesse poodi, mille nimeks Astópía, kuhu otsitakse müüjat. Nii poe kliendid kui töötajad on kummalised tegelased, elades oma veidrates fantaasiamaailmades. Nende jaoks on hoolitsetud ja kontsakingadel ringi tippiv Hildur justkui teisest maailmast pärit olend.

Asunud oma uuele kohale leti taga, avastab Hildur end seltsimas inimestega, kellele ta kunagi varem tähelepanu poleks pööranud, ning leiab nendega ühise keele. Ja seda mõlemapooleslt − ka need inimesed leiavad, et tal on neile nii mõndagi pakkuda. Don't judge a book by its cover võiks olla selle filmi tähtsaimaks moraaliks.

Hildur leiab endale tõelised sõbrad ning, mis seal imestada, ka armastuse, kes ta printsina valgel hobusel vanglast põgenenud kurja vaid omakasu peal väljas oleva peiak käest päästab. Ja nõnda see film lõpebki − õnnelikult. Mitte mingi kunstifilm, ei mingeid pikki ja ilusaid plaane hingematvalt kaunist maastikust. Ei mingit väga sügavat sisu. Aga tore vaatamine sellegi poolest − vahva indiemaitsega nohikufilm.

Riceboy Sleeps

Riceboy Sleeps on Sigur Rósi ninamehe Jón Þór Birgissoni ja tema partneri Alex Somersi 2003. aastal aluguse saanud ühine kunstiprojekt, mis keskendub nii muusikale kui visuaalsele kunstile.

Riceboy Sleeps viljeleb imeilusat ambienti. Sigur Rósi kõrvalprojektina asutatud kollektiiv teeb maailmakuulsast Islandi bändist veidi eksperimentaalsemat muusikat, keskendudes muuseas ka oma sõnumi võimendamisele visuaalsete vahenditega. Riceboy Sleeps ei ole nii lakoonilise helikeelega, kui Jón Þór Birgissoni sooloprojekt Frakkur, millest juba eespool juttu oli, kuid ei ole kindlasti mõeldud ka neile, kes kuulavad igapäevaselt pigem tantsu- ja popmuusikat. Niivõrd aeglase tempo ja atmosfäärilise kõlaga muusikat kuulates tunneks nad vaid igavust, ma olen kindel.

Projekti raames on maha saadud kahe singliga: All the Big Trees ja Daníell In the Sea, mille on välja andnud Islandi indie-label Moss Stories. Samuti on antud oma panus heategevusse − HIV ja AIDSi vastu võitlemise eesmärgil koostatud kogumikalbumile jõudis ka nende lugu Happiness.

Nüüd on neil aga sootuks värskemaid uudiseid. 20. juulil ilmub nende omanimeline debüütalbum, mille väljastab suurplaadifirma EMI. Album on lindistatud kasutades ainult akustilisi instrumente, kaasa teevad ka Amiina ja Kópavogsdæturi koor. Album koosneb kokku üheksast loost:

1. Happiness
2. Atlas Song
3. Indian Summer
4. Stokkseyri
5. Boy 1904
6. All the Big Trees
7. Daníell In the Sea
8. Howl
9. Sleeping Giant

Riceboy Sleeps − All the Big Trees

The Birthday Massacre annab Tallinnas kontserdi

Paistab, et enam ei lähe päevagi midagi teatamata mööda. Noh − olgu mul siis au teieni tuua rõõmusõnum:

Kanadast pärit tähtbänd The Birthday Massacre annab Tallinnas 31. juulil kontserdi! Piletid klubis Tapper toimuvale kontserdile tulevad müüki reedel, 17. aprillil kell 10:00 kõigis Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades hinnaga 325 krooni. Piiratud koguses 275-krooniseid sooduspileteid müüakse reedest Tallinnas kaupluses "Lasering" (Pärnu mnt. 38) ja klubis "Tapper" (Pärnu mnt. 158g).

Myspace
tuuri koduleht

Strákarnir Okkar (2005)

... ehk ingliskeelse nimega Eleven Men Out on Islandi komöödia. Tegevus rullub lahti hetkest, kus profiliiga staarjalgpallur Óttar Þór (Björn Hlynur Haraldsson) teatab ajakirjanike juuresolekul oma meeskonnakaaslastele, et ta on homo. Läheb lahti tõeline sündmuste virvarr. Algus on suhteliselt paljulubav. Kahju, et sellele väärilist sisu ei järgne.

Edasi saame jälgida, kuidas võtavad uudist vastu perekond, sõbrad, poeg ja endine abikaasa, mis saab peategelase jalgpallurikarjäärist ning milliseid pöördeid võtab üles meedia. Mis aga puudub, on tugevad karakterid ja hästi jutustatud lugu. Film, kuigi kohati tõesti naljakas, tundub potentsiaalile vaatamata kuidagi tömp. Jääb mulje justkui oleks režissöör alahinnanud komöödiat kui žanri tervikuna ning interpreteerinud etteantud teksti sellele vastava pealiskaudsusega.

Ma ei oskagi muud öelda kui et vaatan edaspidi ilmselt Islandi komöödiatega natuke rohkem ette, sest see konkreetne film oli pigem ajaraisk kui nauding. Samas, kui meeldib totakas slapstick nali homode üle, laske käia! Ja no kui meeldivad end duši all seebitavad paljad põhjamaa mehed, siis on ilmselt samuti lootust, et filmist mingigi osa meeldida võiks.

Ólafur Arnalds ja projekt Found Songs

Ólafur Arnalds on Islandi muusik. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt geeniusemõõtu mees. Ta komponeerib elektroonikaga segatud klassikalist muusikat tavapärasest lühemas formaadis − keskmine loopikkus ulatub kuskil nelja minuti kanti. Kaks väljaantud albumit Eulogy for Evolution ja Fók EP on olnud piisavalt menukad, et näidata noorele andekale muusikule tee kätte koduriigist välja, Euroopa ja Põhja-Ameerika lavadele.

Lisaks sellele, et Ólafur kirjutab vabal ajal oma toetajatele imearmsaid uudiskirju ning et tema igapäevaste tegemistega saab end kursis hoida Twitteris, on tal nüüd uus idee − selle nädala jooksul laeb ta iga päev internetti üles ühe uue loo. Materjal on ta enda sõnutsi mõnevõrra erinev tema albumil kajastunud lugudest − lihtsad, tavaliselt ainult klaverile kirjutatud palad. Miskipärast on mul aga tunne, et tulemus ei ole kindlasti igav.

Found Songs
Twitter
Myspace

Lõpetuseks lugu 30:55. See on ilmselt mu lemmikute lemmik!

Plink Plonk 2009

Täna avalikustati esimesed ülesastujad!

COUNTERPOINT (UK)
THE BROTHERS MOVEMENT (IRL)
KIRA KIRA (ISL)
DYNAMITE VIKINGS (DEN)
TALBOT (EST)
CHUNGIN & THE STRAP-ON FAGGOTS (EST)



Nõnda hea meel on näha, et valik on oodatust laiem − doomist jazzini. Ootan pikisilmi järgmist murufestivali!

www.plinkplonk.ee

The Sky Crawlers (2008)

Kui vähemalt üks IMDB kasutajate kommentaaridest on selline

It's a bad movie. And by " bad ", I don't mean - " No, I didn't like it. ", I mean it's a bad movie. Objectively. It's the embodiment of the concept " failure ".

Before anyone pulls out their dummy guns and accuse me of being a simpleton, let me say I like complicated movies. I like challenging movies. I like un-orthodox movies. In fact, I just came out of a screening of New York, Synecdoche and loved it.

tähendab see, et film ei ole mitte ainult hea, vaid lausa kohustuslik. Tavaliselt viitavad taolised reaktsioonid väärtfilmile, millel on piisavalt sügavust, rohkemat kui pelgalt fassaad, et anda edasi midagi enamat kui lihtsalt kunstilis-esteetilist elamust tänu suurepäraselt visuaalsele materjalile. Vähemalt üheksal juhul kümnest.

Filmist The Sky Crawlers on raske rääkida reetmata tema sisu. Kuigi mitte nõnda köitva visuaalse poolega, kui seda oli eelnevalt käsitletud Vexille, on see sisult ja diaaloogilt sellest kordades üle. Peategelasteks on igavesti lapsekehadesse jäävad lendurid, tõelised sõjamasinad − Kildren, nagu neid kutsutakse −, kes on kaasatud Euroopas sõjategevusse.

Kildrenid teevad oma igapäevast tööd, küsimusi esitamata, teadmata, milleks. Sest niipea kui need küsimused tekivad, valdab neid ängistus. Tekivad filosoofilised kahtlused eluringi mõttekuse teemadel: meie ette tuuakse seega siseheitlused, küsimused, millele pahatihti puuduvad selged vastused, ning viisid oma igapäevase eluga hakkama saada. Omamoodi on see ka lugu igavesest armastusest, soovist teist aidata.

Siinkohal võtan tagasi eelmises postituses toodud väite, et ükski anime ei suuda võistelda kultusfilmiga Ghost in the Shell. Loodan, et andestate − ma ei olnud lihtsalt näinud õiget filmi. Kindlasti ei ole tõik, et nende mõlema režissööriks on vanameister Mamoru Oshii, Jaapani animeguru, pelgalt juhus. Kavatsen viimast hüpoteesi tõestada end tema loominguga võimalikult kurssi viies.

Jaapan, naised ja tulevik

Kuna ma ajapuuduse ja laiskuse tõttu sel korral JAFFile ei jõudnud, otsustasin kodus täiesti enda oma korraldada. Ise loon programmi, ajakava, täidan publiku ja kriitiku rolli. Puuduvad kommipaberitega krabistavad inimesed ja popkornihais (mis halvimal juhul on vürtsitatud väikse õllelehaga). Ühesõnaga − tõestan end jälle tüüpilise sotsiofoobse nohikuna ning istun oma nelja seina vahel, arvuti lahti, film jooksmas ja aken veidike paokil − siiski kevad!

Aga filmidest. Noh, soojenduseks sai taaskord ära vaadatud kõigi inimeste suur lemmik Ghost in the Shell 2: Innocence, ja seejärel juba kaks minule täiesti tundmatut filmi. Olgu kohe öeldud, et ei storyline'ilt ega dialoogilt saa juba mainitud klassiku vastu vist ülepea keegi, kuid omamoodi toreda elamuse annavad needki. 2007. aasta meistriteost Vexille ja 2004. aasta filmi Appleseed (ka selle 2008. aastal valminud järge Appleseed Ex Machina) ühendavad tumedad tulevikunägemused ning tugevad naiskangelased, hea animeerimisoskus − Vexille'ist paremat tööd ei oska ma ausaltöeldes ette kujutadagi, kui keegi on näinud, andku aga teada − ning orienteeritus Ameerika turule.


Vexille'i tegevus toimub 2077. aasta Jaapanis, kus võimutseb kohalik võimas tehnikafirma. Kui ÜRO keelustab androidide edasiarendamise, keeldub Jaapan koostööst ning USA luureagentide kõrvu jõuab teade kogu maailma valitsevast hädaohust. Loomulikult tuleb neil nüüd kõige päästmine enda õlgadele võtta ning selleks sõita maailma valitsevasse tehnikariiki − Jaapanisse. Arvatust keerulisemaks aga osutub isegi end maailmast ära lõiganud saareriiki sisenemine. Naisagent Vexille on ainuke, kes plaanipäraselt sihtpunkti jõuab. Seal aga leiab ta end täiesti tundmatust situatsioonist − ainsa inimesena bio-androidide seas. Kramplikult oma viimasetst inimlikkuse riismetest kinni hoidvate tehisinimeste abiga päästab USA eriväe agent kõigepealt oma poiss-sõbra ja seejärel loomulikult kogu maailma.


Midagi visuaalselt nii tõetruud ei olnud ma animatsiooni vallas veel näinud. See oli peaaegu uncanny valley. Kohati on tabatud inimeste miimika, liikumine, reaktsioonid sellise täpsusega, et tekib küsimus, kas ikka on tegemist animatsiooniga või on filmitud klipid videotöötluse abiga lihtsalt üle joonistatud. Imeilus vaatepilt. Imeilus film, head värvid. Ja tugev soundtrack. Režissööritöö markeerib hämmastava järjekindlusega fokuseerimiselt, kompositsioonilt kohati rohkem mängufilmidest kui animatsioonidest tuttavaid võtteid. Võrdne igatahes suurepärase operaatori panusega.

Filmi Appleseed ja selle järje Ex Machina tegevus areneb 22. sajandil, vastloodud harmoonilises riigis Olympos. Nagu nimigi viitab, on filmi püütud lisada vanakreeka mütoloogia elemente. Peaminister Athena ja riigijuhtimiskeskus − selle androidne aju − Tartaros (no miks just see nimi, ma ei mõista) on vaid kaks näidet. See veidi ebaõnnestunud mikstuur aga jääb õnneks tahaplaanile.


Peategelane, naissõdurist Deunan satub enda üllatuseks uude maailma − Olymposele, leides end nagu eelmise filmi peakangelanegi bioloogiliste androidide − bioroidide − keskelt. Vastupidiselt aga eelmisele filmile ei ole tegemist tingimata negatiivse arenguga − bioroidid on loodud sellesse maailma tasakaalustamaks inimühiskonda. Nad ei ole suutelised tundma ei vihkamist ega kadedust, seega on nad emotsionaalselt piiratud. Kuigi nad on võimelised enda eest ise mõtlema, otsuseid vastu võtma, armuma ning armastama, on nad võimetud oma sugu jätkama. Maailmas, kus käib äge bioroidide diskrimineerimine, toimub katastroof, mis seab ohtu kogu bioroidide rassi tuleviku. Ning nõnda algab äge võitlus kurjade inimsoost pahamonidega. No ja loomulikult leiab Deunan uues maailmas eest ootamas oma kadunud armsama, kellest on nüüd saanud küborg. Appleseed ei ole ei sisult ega vormilt nii nauditav vaatamine kui Vexille, kuid ometigi väga armas kogemus. Ja ta meeldiks mulle ilmselt rohkem, kui ma naudiks siiralt melodraamasid ja õnneliku armastuse lugude pitsilisi keerdkäike.

Eraldi äramärkimist vajab aga see, et nii mõlema filmi peategelased kui nende suuremad abilised − Vexille'i Jaapani mässuline Maria, Appleseedi peaminister Athena − on kõik naised. Tugevad, intelligentsed ja enda eest seista oskavad naised, kes teevad kõik, et inimkonda päästa. Mitmel pool ei jää välja toomata ka nende sõnuseletamatu füüsiline ilu. Roll, mis tavalistes Ameerika mängufilmides on usaldatud meestele − oma kallimate (ja sõprade kallimate) päästmine − on siin nende pärusmaa. Kaelamurdev lahinguakrobaatika, hulljulged tembud − samuti nende jagu. Suur armastus ja eneseohverdused aga pigem meeste rida. Üllatav ja meelitav lähenemine, ilmselge katse murda müüti, et ilus naine on kaitsetu ja rumal, ning minna peale lääne turule. Minu peal igatahes mõjus.

Lõpuks tahaksin esitada ming nende paari päeva jooksul kimbutama asunud küsimuse: miks kurat on Jaapani animatsioonifilmidel alati maailma parimad soundtrackid?!

Englar Alheimsins

Islandi film Englar Alheimsins (Universumi Inglid) põhineb Einar Mar Gudmundssoni Skandinaavia kirjandusauhinna võitnud samanimelisel romaanil. Tegemist on mõrumagusa, mustast huumorist pakatava looga, mille põhiline tegevus areneb hullumajas, peategelasteks mõistagi seal elavad inimesed ise.

Õnneks, olgu juba ette ära öeldud, ei püüa selle loo jutustajad kordagi siiralt väita, et hullud on normaalsemad kui inimesed selle müüridest väljaspool. Noh, nagu selliste filmide suurimaks klišeeks kipub olema. Küll aga esitatakse õigustatud küsimus − mille põhjal inimest diagnoosida ning mis meid ikkagi õnnelikuks teeb. Ning kas see, et hullud ise oma konditsioonist teadlikud ei ole, vastab tõele. Kindlaid vastuseid ei pakuta, küll aga saab selgeks, et kui enda vaimne olukord võib jääda hämaraks, suudetakse üldises plaanis tõelisust illusioonist eristada, tõmmata piir reaalsuse ning alusetute ideede vahele.

Lugu, nagu ta filmina meie ees lahti rullub, algab siis, kui Páll, (Ingvar Eggert Sigurðsson) andekas kunstnik ja kirglik trummar, elurõõmus perekonnatola, saab oma esimese õnnetu armastuse õppetunni. Südamevalu toimib päästikuna, mis vallandab neuroosi. Ja see hakkab kontrollima Pálli elu. Viimaks, põhjustanud mitmeid pahandusi, toimetavad ametivõimud Pálli hullumajja, kus tal diagnoositakse paranoiline skisofreenia. Üks psühhiaatritest pakub selle diagnoosi välja kogu islandi rahvale − viitab ju kristlastena tõsiselt trollidesse ja haldjatesse uskumine lõhestunud isiksusele. Filmi keskel tehakse vihje sellele, et Páll on esimest korda hullumaja juba lapsena külastanud. Seda aga, kas eelmisel korral oli patsient tema või ta sugulastest, ei öelda.

Mõne aja möödudes selgub, et hullumajas tunneb ta end oma saatusekaaslastega üle pika aja jälle turvalisena, isegi normaalsena. Pole ka ime − tema sõpradeks saavad kolm tõeliselt eriskummalist meest. Neist esimene, Óli (Baltasar Kormákur) usub, et kirjutas kõik ansambli The Beatles lood ning saatis need siis telepaatia teel adressaatideni. Vaatamata tõigale, et bänd enam ei tegutse, suudavad nad endiselt ta lugusid avaldada, seda loomulikult autoritasusid maksmata. Palju lugenud ja kõrgelt haritud Viktor (Björn Jörundur Friðbjörnsson), hullumaja sama staažikas elanik kui Óli, aga usub end olevat Adolf Hitler. Neljast kõige noorem − andekas ja tundlik Pétur (Hilmir Snær Guðnason)− aga usub, et ta suudab lennata.

Mehed on üksteisele toeks, olgu nende mured ja mõtted üksteisele nii võõrad kui tahes, ei häbeneta neid jagada. Ning mis kõige olulisem − vastupidiselt neid ümbritsevale maailmale ei näe nad vaatamata oma hullusele põhjust üksteist tegelikult alahinnata. Kõige säramavad dialoogid leiavad aset kahe vastandliku tegelase Viktori ja Pálli vahel. Viktor on parandamatu misantroop, jagades Hitleri eugeenika- ja ateismiideid , olles samas ka veendunud, et sügaval sisimas mõtlevad nii kõik. Páll aga on veendunud selles, et kõik inimesed, haiged või mitte, on jumala ees võrdsed. Nad on universumi inglid.

Vaimukas dialoog, mis maskeerib loo üldist traagikat − kenkendudes sellele, mida toob kaasa hullumeelsus, kontrollimatu vaimne seisund −, on vürtsitatud vihjetega inimese jumala-kompleksile ning mitmetele filosoofilistele mõtlejatele Buddhast Nietzscheni. Viiteid kirjandusele, muusikale, Islandi kultuurile leidub ohtrasti, kui ainult vaatajal on viitsimist silmad ja kõrvad tähelepanelikult lahti hoida, aidates, tahaks loota, kaasa islandlaste üldisele mõistmisele, läbi neile iseloomuliku eneseiroonia. Oluline on ka imeilus instrumentaalmuusika, milles ei puudu roll Sigur Rósil.

Muusikat Islandilt − Frakkur

Hiljuti soovitas Last.fm mulle uut tundmatut artisti: Frakkur. Kuna nimi oli islandikeelne − ja Islandi muusikast olen ma hetkel eriliselt huvitatud − ning tundus pealegi piisavalt intrigeeriv, tähendades julget, otsekohest, oli huvi juba esimesel hetkel olemas. Ning see kasvas veelgi, kui minuni jõudis teadmine − tegemist on Sigur Rósi laulja Jón þór Birgissoni sooloprojektiga.

Kokku on sooloprojekti jaoks salvestatud kolm albumit: "Ping Pong", "toyboy" ja "Songs for the Little Boy". Kõik need sisaldavad kummalist lakoonilist ambienti: lugu loo järel minimalistlikku rütmi, elektriklaveri- ja süntesaatorihelide, kahinate ja kummaliste vokaalsete lähenemiste kombinatsiooni. Need lood on niivõrd tontlikud kui kaunid, mõnele raudselt igavad ega ole kindlasti mõeldud igapäevaseks kuulamiseks. Need pigem visandid kui piinliku täpsusega vormistatud, arranžeeritud ja produtseeritud lood − see on selle muusika võlu ja valu.

Imeilus ja veider, sealjuures võimeline igaüht, kes ambienti vähegi armastab, puudutama, on Frakkur samas paradoksaalselt kõike muud kui laiatarbekaup või midagi kõigile avatut. Seltskonnas mängitava lihtsa kuulamise antipood, pigem midagi muudetud vaikuse või mõttepausi sarnast, pakub Frakkur oma kahisevasse minimalismi rüütatud õlga toeks iga inimese privaatsuseotsingutele. See on mõtiskluste ja igapäevase meditatsiooni soundtrack.

Näib, et nüüd, kus Sigur Rós hakkab oma teed leidma pea iga levimuusikaliselt haritud inimese plaadiriiulisse, seilab Frakkur veel täielikus anonüümsuses, inimeste eest varjul. Seda saladust tuleb hästi hoida − et eksisteeriksid need väikesed salajased saared ka kuulsate muusikute loomingus.

Fännidel aga on jällegi põhjust kõrvad lahti hoida: Jónsil on avaldamisel uus album Islandi elektroonilise duo Riceboy Sleeps nime all.

Blimp.fm

Nüüd kus Last.fm on oma raadio uksed tavakuulajate ees sulgenud − või seda kohe-kohe tegemas −, on kõigil võimalus tutvuda Blim.fm nimelise saidiga. Esileht lubab konto omanikele julgelt:

• Access to millions of streaming songs
• Your own music station
• A station programmed by your friends
• An audience of music enthusiasts

Vaatame siis, kas toimib :)

Seniks aga kuulake selle vahendusel imearmsat lugu Sam Amidonilt.