Thursday 4 June 2009

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Mu kõige lemmikumad kirjanikud sobituvad põhiliselt (sic!) kahte kategooriasse. Esimese kategooria puhul on tegemist kirjanikega, kes oskavad kirjutada nii, et lugeja tunneb end täielikult sündmuste käigust haaratuna, piir reaalsuse ja kujuteldava vahel hägustub. Näiteks John Fowles'i "Liblikapüüdja" on fantastiline näide sellest, kuidas lugeja võib hakata mõistma ja kaasa tundma inimesele, kelle sarnaseid oleme harjunud pidama a priori jälkideks olenditeks, kellel on inimlikkusega õige vähe ühist, kui üldse. Lugeja asetatakse kõigepealt noore tüdruku röövinud eluvõõra liblikakoguja olukorda, seejärel pakutakse lugeda röövitud tüdruku päevikut. Kummalisel kombel tunneb lugeja tagurpidi seatud kaalukausside mõjul üldjuhul rohkem kaasa liblikapüüdjale kui tegelikule ohvrile.

Teist tüüpi kirjanikud on aga tundlikud jälgijad, kelle viis asju näha ning kirjeldada on kummaline ja lummav. Nende sõnakasutus on rikas ja voolav ning nad ei positsioneeri end sündmuste keskele, vaid jäävad truuks kõrvalseisja rollile. Just selliste kirjanike hulka kuulub ka Jeanette Winterson.


"Tuletornipidamine" (ilmunud 2006 Punase Raamatu sarjas kirjastuselt Tänapäev) on lummav raamat, selles on sama palju teksti kui tas on õhku − mingit naiselikku hingamist ja pehmust, mis muudab lugemise eriliseks rituaalseks toiminguks. See on raamat nagu magustoit − seda lugedes tuleb end pidurdada, et see liiga kiiresti ei lõppeks. Ning ta on pilgeni täis imeilusaid metafoore, tsitaate igaks elujuhtumiks.

See on lugu lugudest. Lugude jutustamisest, nende põimumisest, olles samal ajal selle elavaks näiteks. Ei saa nimetada kindlat peategelast (minategelanegi ütleb juba alguses enda kohta: "Ema pani mulle nimeks silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat." − olles tegelikult nii mõlemat korraga kui ei kumbagi), ühte ja ainsat kindlat narratiivi, kuid ometi on see üks tervik. See on lugu õnnest ja õnnetusest, armastusest ja üksildusest, kõigest inimlikust ja samas nii palju enamast.
Parem, kui ma oma elust ka nõndaviisi mõtlen − pooleldi hullus, pooleldi ime. Parem, kui ma võtan omaks, et mul puudub kontroll kõigi oluliste asjade üle. Minu elu on rida laevahukke ja teeleasumisi. Ei ole saabumisi ega sihtpunkte, on ainult leetseljakud ja laevahukud, seejärel järgmine paat, järgmine tõus ja mõõn.

Igaühel meist on oma lood, mida teistele jutustada. Kuid kuna lõpuga lugusid ei ole
JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.
lähevad meie lood märkamatult üle kellegi teise lugudeks, põimuvad ja väänduvad kuni seda peaks edasi rääkima keegi teine, siis kolmas. Ja nõnda ka kõnealuses raamatus − jutujärg kantakse üle ühelt teisele, jutumärgid tekivad ja kaovad, kord on tegemist dialoogiga, millest saab monoloog või kaudne kõne. Kirjanik on pannud mängu kõik, mis ta varasalves tallel on olnud.

Ja täpselt nõnda nagu tekivad ja kaovad jutumärgid, kerkib ikka ja jälle esile paralleelselt tallel olev religiiosne alltekst. Usu leidmisel ja kaotamisel, religioossuse teemal üldisemalt on teoses kanda oluline roll. Jutustaja kannab koormana kaasas arvukalt sümboleid ja viiteid, ka piiblitsitaate, mida teose arenedes ühtlaselt jagatakse − nii pühendumuse kui teatava kahetsusega −, meenutades Evelyn Waugh' loodud Flyte'i perekonda, kelle jaoks on usk nii oluliseks tugipunktiks kui raskeimaks ristiks katsumuseks.

Oma vastuolulisuses on "Tuletornipidamine" samal ajal nii paradoksaalne kui ka lihtne. Kindlasti mitte igaühe lemmikraamatuks loodud, kuid väärt vähemalt võimalust sellele kohale kandideerida.


Tõlkijast. Kätlin Kaldmaa on tõlkinud eesti keelde neli Jeanette Wintersoni romaani: "Kirg", "Tuletornipidamine", "Kehale kirjutatud" ning oma mõju tõttu geiliikumisele kõige kuulsam (kuid minu jaoks paraku marginaalne ning nii stiililt kui sisult üsna kesine) "Apelsinid pole ainsad viljad". Nende tõlgete eest esitati Kaldmaa nominatsioon ka 2009. aasta Tallinna Ülikooli kirjandusauhinnale. Tänu tema järjeüidevale tööle, on Jeanette Wintersonil eesti keeles ilmselt täitsa oma hääl, kuigi miski ei ületa originaali, ma olen selles põgusa võrdluse põhjal enam kui kindel.

No comments: