Hiljuti soovitas Last.fm mulle uut tundmatut artisti: Frakkur. Kuna nimi oli islandikeelne − ja Islandi muusikast olen ma hetkel eriliselt huvitatud − ning tundus pealegi piisavalt intrigeeriv, tähendades julget, otsekohest, oli huvi juba esimesel hetkel olemas. Ning see kasvas veelgi, kui minuni jõudis teadmine − tegemist on Sigur Rósi laulja Jón þór Birgissoni sooloprojektiga.
Kokku on sooloprojekti jaoks salvestatud kolm albumit: "Ping Pong", "toyboy" ja "Songs for the Little Boy". Kõik need sisaldavad kummalist lakoonilist ambienti: lugu loo järel minimalistlikku rütmi, elektriklaveri- ja süntesaatorihelide, kahinate ja kummaliste vokaalsete lähenemiste kombinatsiooni. Need lood on niivõrd tontlikud kui kaunid, mõnele raudselt igavad ega ole kindlasti mõeldud igapäevaseks kuulamiseks. Need pigem visandid kui piinliku täpsusega vormistatud, arranžeeritud ja produtseeritud lood − see on selle muusika võlu ja valu.
Imeilus ja veider, sealjuures võimeline igaüht, kes ambienti vähegi armastab, puudutama, on Frakkur samas paradoksaalselt kõike muud kui laiatarbekaup või midagi kõigile avatut. Seltskonnas mängitava lihtsa kuulamise antipood, pigem midagi muudetud vaikuse või mõttepausi sarnast, pakub Frakkur oma kahisevasse minimalismi rüütatud õlga toeks iga inimese privaatsuseotsingutele. See on mõtiskluste ja igapäevase meditatsiooni soundtrack.
Näib, et nüüd, kus Sigur Rós hakkab oma teed leidma pea iga levimuusikaliselt haritud inimese plaadiriiulisse, seilab Frakkur veel täielikus anonüümsuses, inimeste eest varjul. Seda saladust tuleb hästi hoida − et eksisteeriksid need väikesed salajased saared ka kuulsate muusikute loomingus.
Fännidel aga on jällegi põhjust kõrvad lahti hoida: Jónsil on avaldamisel uus album Islandi elektroonilise duo Riceboy Sleeps nime all.
Kokku on sooloprojekti jaoks salvestatud kolm albumit: "Ping Pong", "toyboy" ja "Songs for the Little Boy". Kõik need sisaldavad kummalist lakoonilist ambienti: lugu loo järel minimalistlikku rütmi, elektriklaveri- ja süntesaatorihelide, kahinate ja kummaliste vokaalsete lähenemiste kombinatsiooni. Need lood on niivõrd tontlikud kui kaunid, mõnele raudselt igavad ega ole kindlasti mõeldud igapäevaseks kuulamiseks. Need pigem visandid kui piinliku täpsusega vormistatud, arranžeeritud ja produtseeritud lood − see on selle muusika võlu ja valu.
Imeilus ja veider, sealjuures võimeline igaüht, kes ambienti vähegi armastab, puudutama, on Frakkur samas paradoksaalselt kõike muud kui laiatarbekaup või midagi kõigile avatut. Seltskonnas mängitava lihtsa kuulamise antipood, pigem midagi muudetud vaikuse või mõttepausi sarnast, pakub Frakkur oma kahisevasse minimalismi rüütatud õlga toeks iga inimese privaatsuseotsingutele. See on mõtiskluste ja igapäevase meditatsiooni soundtrack.
Näib, et nüüd, kus Sigur Rós hakkab oma teed leidma pea iga levimuusikaliselt haritud inimese plaadiriiulisse, seilab Frakkur veel täielikus anonüümsuses, inimeste eest varjul. Seda saladust tuleb hästi hoida − et eksisteeriksid need väikesed salajased saared ka kuulsate muusikute loomingus.
Fännidel aga on jällegi põhjust kõrvad lahti hoida: Jónsil on avaldamisel uus album Islandi elektroonilise duo Riceboy Sleeps nime all.
2 comments:
Kas see Riceboy Sleeps pole samuti mitte Jon'i enda bänd, mida ta minu mäletamist mööda koos oma boyfriendiga teeb? Seetõttu on huvitav, et uus plaat tuleb Frakkuri nime all, kuigi tegelikult on see ju siis 100% Riceboy Sleeps.
tead. kell oli y, kui ma seda kirjutasin (olen agar bakatöö kirjutaja praegu, any excuse, kuidas seda tähtsat toimingut vältida, on kasutusel). tänks tähelepanu juhtimast :)
btw. riceboy plaat masterdamisel. varsti saab kuulda.
Post a Comment