Islandi film Englar Alheimsins (Universumi Inglid) põhineb Einar Mar Gudmundssoni Skandinaavia kirjandusauhinna võitnud samanimelisel romaanil. Tegemist on mõrumagusa, mustast huumorist pakatava looga, mille põhiline tegevus areneb hullumajas, peategelasteks mõistagi seal elavad inimesed ise.
Õnneks, olgu juba ette ära öeldud, ei püüa selle loo jutustajad kordagi siiralt väita, et hullud on normaalsemad kui inimesed selle müüridest väljaspool. Noh, nagu selliste filmide suurimaks klišeeks kipub olema. Küll aga esitatakse õigustatud küsimus − mille põhjal inimest diagnoosida ning mis meid ikkagi õnnelikuks teeb. Ning kas see, et hullud ise oma konditsioonist teadlikud ei ole, vastab tõele. Kindlaid vastuseid ei pakuta, küll aga saab selgeks, et kui enda vaimne olukord võib jääda hämaraks, suudetakse üldises plaanis tõelisust illusioonist eristada, tõmmata piir reaalsuse ning alusetute ideede vahele.
Lugu, nagu ta filmina meie ees lahti rullub, algab siis, kui Páll, (Ingvar Eggert Sigurðsson) andekas kunstnik ja kirglik trummar, elurõõmus perekonnatola, saab oma esimese õnnetu armastuse õppetunni. Südamevalu toimib päästikuna, mis vallandab neuroosi. Ja see hakkab kontrollima Pálli elu. Viimaks, põhjustanud mitmeid pahandusi, toimetavad ametivõimud Pálli hullumajja, kus tal diagnoositakse paranoiline skisofreenia. Üks psühhiaatritest pakub selle diagnoosi välja kogu islandi rahvale − viitab ju kristlastena tõsiselt trollidesse ja haldjatesse uskumine lõhestunud isiksusele. Filmi keskel tehakse vihje sellele, et Páll on esimest korda hullumaja juba lapsena külastanud. Seda aga, kas eelmisel korral oli patsient tema või ta sugulastest, ei öelda.
Mõne aja möödudes selgub, et hullumajas tunneb ta end oma saatusekaaslastega üle pika aja jälle turvalisena, isegi normaalsena. Pole ka ime − tema sõpradeks saavad kolm tõeliselt eriskummalist meest. Neist esimene, Óli (Baltasar Kormákur) usub, et kirjutas kõik ansambli The Beatles lood ning saatis need siis telepaatia teel adressaatideni. Vaatamata tõigale, et bänd enam ei tegutse, suudavad nad endiselt ta lugusid avaldada, seda loomulikult autoritasusid maksmata. Palju lugenud ja kõrgelt haritud Viktor (Björn Jörundur Friðbjörnsson), hullumaja sama staažikas elanik kui Óli, aga usub end olevat Adolf Hitler. Neljast kõige noorem − andekas ja tundlik Pétur (Hilmir Snær Guðnason)− aga usub, et ta suudab lennata.
Mehed on üksteisele toeks, olgu nende mured ja mõtted üksteisele nii võõrad kui tahes, ei häbeneta neid jagada. Ning mis kõige olulisem − vastupidiselt neid ümbritsevale maailmale ei näe nad vaatamata oma hullusele põhjust üksteist tegelikult alahinnata. Kõige säramavad dialoogid leiavad aset kahe vastandliku tegelase Viktori ja Pálli vahel. Viktor on parandamatu misantroop, jagades Hitleri eugeenika- ja ateismiideid , olles samas ka veendunud, et sügaval sisimas mõtlevad nii kõik. Páll aga on veendunud selles, et kõik inimesed, haiged või mitte, on jumala ees võrdsed. Nad on universumi inglid.
Vaimukas dialoog, mis maskeerib loo üldist traagikat − kenkendudes sellele, mida toob kaasa hullumeelsus, kontrollimatu vaimne seisund −, on vürtsitatud vihjetega inimese jumala-kompleksile ning mitmetele filosoofilistele mõtlejatele Buddhast Nietzscheni. Viiteid kirjandusele, muusikale, Islandi kultuurile leidub ohtrasti, kui ainult vaatajal on viitsimist silmad ja kõrvad tähelepanelikult lahti hoida, aidates, tahaks loota, kaasa islandlaste üldisele mõistmisele, läbi neile iseloomuliku eneseiroonia. Oluline on ka imeilus instrumentaalmuusika, milles ei puudu roll Sigur Rósil.
Õnneks, olgu juba ette ära öeldud, ei püüa selle loo jutustajad kordagi siiralt väita, et hullud on normaalsemad kui inimesed selle müüridest väljaspool. Noh, nagu selliste filmide suurimaks klišeeks kipub olema. Küll aga esitatakse õigustatud küsimus − mille põhjal inimest diagnoosida ning mis meid ikkagi õnnelikuks teeb. Ning kas see, et hullud ise oma konditsioonist teadlikud ei ole, vastab tõele. Kindlaid vastuseid ei pakuta, küll aga saab selgeks, et kui enda vaimne olukord võib jääda hämaraks, suudetakse üldises plaanis tõelisust illusioonist eristada, tõmmata piir reaalsuse ning alusetute ideede vahele.
Lugu, nagu ta filmina meie ees lahti rullub, algab siis, kui Páll, (Ingvar Eggert Sigurðsson) andekas kunstnik ja kirglik trummar, elurõõmus perekonnatola, saab oma esimese õnnetu armastuse õppetunni. Südamevalu toimib päästikuna, mis vallandab neuroosi. Ja see hakkab kontrollima Pálli elu. Viimaks, põhjustanud mitmeid pahandusi, toimetavad ametivõimud Pálli hullumajja, kus tal diagnoositakse paranoiline skisofreenia. Üks psühhiaatritest pakub selle diagnoosi välja kogu islandi rahvale − viitab ju kristlastena tõsiselt trollidesse ja haldjatesse uskumine lõhestunud isiksusele. Filmi keskel tehakse vihje sellele, et Páll on esimest korda hullumaja juba lapsena külastanud. Seda aga, kas eelmisel korral oli patsient tema või ta sugulastest, ei öelda.
Mõne aja möödudes selgub, et hullumajas tunneb ta end oma saatusekaaslastega üle pika aja jälle turvalisena, isegi normaalsena. Pole ka ime − tema sõpradeks saavad kolm tõeliselt eriskummalist meest. Neist esimene, Óli (Baltasar Kormákur) usub, et kirjutas kõik ansambli The Beatles lood ning saatis need siis telepaatia teel adressaatideni. Vaatamata tõigale, et bänd enam ei tegutse, suudavad nad endiselt ta lugusid avaldada, seda loomulikult autoritasusid maksmata. Palju lugenud ja kõrgelt haritud Viktor (Björn Jörundur Friðbjörnsson), hullumaja sama staažikas elanik kui Óli, aga usub end olevat Adolf Hitler. Neljast kõige noorem − andekas ja tundlik Pétur (Hilmir Snær Guðnason)− aga usub, et ta suudab lennata.
Mehed on üksteisele toeks, olgu nende mured ja mõtted üksteisele nii võõrad kui tahes, ei häbeneta neid jagada. Ning mis kõige olulisem − vastupidiselt neid ümbritsevale maailmale ei näe nad vaatamata oma hullusele põhjust üksteist tegelikult alahinnata. Kõige säramavad dialoogid leiavad aset kahe vastandliku tegelase Viktori ja Pálli vahel. Viktor on parandamatu misantroop, jagades Hitleri eugeenika- ja ateismiideid , olles samas ka veendunud, et sügaval sisimas mõtlevad nii kõik. Páll aga on veendunud selles, et kõik inimesed, haiged või mitte, on jumala ees võrdsed. Nad on universumi inglid.
Vaimukas dialoog, mis maskeerib loo üldist traagikat − kenkendudes sellele, mida toob kaasa hullumeelsus, kontrollimatu vaimne seisund −, on vürtsitatud vihjetega inimese jumala-kompleksile ning mitmetele filosoofilistele mõtlejatele Buddhast Nietzscheni. Viiteid kirjandusele, muusikale, Islandi kultuurile leidub ohtrasti, kui ainult vaatajal on viitsimist silmad ja kõrvad tähelepanelikult lahti hoida, aidates, tahaks loota, kaasa islandlaste üldisele mõistmisele, läbi neile iseloomuliku eneseiroonia. Oluline on ka imeilus instrumentaalmuusika, milles ei puudu roll Sigur Rósil.
No comments:
Post a Comment