Kuna ma ajapuuduse ja laiskuse tõttu sel korral JAFFile ei jõudnud, otsustasin kodus täiesti enda oma korraldada. Ise loon programmi, ajakava, täidan publiku ja kriitiku rolli. Puuduvad kommipaberitega krabistavad inimesed ja popkornihais (mis halvimal juhul on vürtsitatud väikse õllelehaga). Ühesõnaga − tõestan end jälle tüüpilise sotsiofoobse nohikuna ning istun oma nelja seina vahel, arvuti lahti, film jooksmas ja aken veidike paokil − siiski kevad!
Aga filmidest. Noh, soojenduseks sai taaskord ära vaadatud kõigi inimeste suur lemmik Ghost in the Shell 2: Innocence, ja seejärel juba kaks minule täiesti tundmatut filmi. Olgu kohe öeldud, et ei storyline'ilt ega dialoogilt saa juba mainitud klassiku vastu vist ülepea keegi, kuid omamoodi toreda elamuse annavad needki. 2007. aasta meistriteost Vexille ja 2004. aasta filmi Appleseed (ka selle 2008. aastal valminud järge Appleseed Ex Machina) ühendavad tumedad tulevikunägemused ning tugevad naiskangelased, hea animeerimisoskus − Vexille'ist paremat tööd ei oska ma ausaltöeldes ette kujutadagi, kui keegi on näinud, andku aga teada − ning orienteeritus Ameerika turule.
Vexille'i tegevus toimub 2077. aasta Jaapanis, kus võimutseb kohalik võimas tehnikafirma. Kui ÜRO keelustab androidide edasiarendamise, keeldub Jaapan koostööst ning USA luureagentide kõrvu jõuab teade kogu maailma valitsevast hädaohust. Loomulikult tuleb neil nüüd kõige päästmine enda õlgadele võtta ning selleks sõita maailma valitsevasse tehnikariiki − Jaapanisse. Arvatust keerulisemaks aga osutub isegi end maailmast ära lõiganud saareriiki sisenemine. Naisagent Vexille on ainuke, kes plaanipäraselt sihtpunkti jõuab. Seal aga leiab ta end täiesti tundmatust situatsioonist − ainsa inimesena bio-androidide seas. Kramplikult oma viimasetst inimlikkuse riismetest kinni hoidvate tehisinimeste abiga päästab USA eriväe agent kõigepealt oma poiss-sõbra ja seejärel loomulikult kogu maailma.
Midagi visuaalselt nii tõetruud ei olnud ma animatsiooni vallas veel näinud. See oli peaaegu uncanny valley. Kohati on tabatud inimeste miimika, liikumine, reaktsioonid sellise täpsusega, et tekib küsimus, kas ikka on tegemist animatsiooniga või on filmitud klipid videotöötluse abiga lihtsalt üle joonistatud. Imeilus vaatepilt. Imeilus film, head värvid. Ja tugev soundtrack. Režissööritöö markeerib hämmastava järjekindlusega fokuseerimiselt, kompositsioonilt kohati rohkem mängufilmidest kui animatsioonidest tuttavaid võtteid. Võrdne igatahes suurepärase operaatori panusega.
Filmi Appleseed ja selle järje Ex Machina tegevus areneb 22. sajandil, vastloodud harmoonilises riigis Olympos. Nagu nimigi viitab, on filmi püütud lisada vanakreeka mütoloogia elemente. Peaminister Athena ja riigijuhtimiskeskus − selle androidne aju − Tartaros (no miks just see nimi, ma ei mõista) on vaid kaks näidet. See veidi ebaõnnestunud mikstuur aga jääb õnneks tahaplaanile.
Peategelane, naissõdurist Deunan satub enda üllatuseks uude maailma − Olymposele, leides end nagu eelmise filmi peakangelanegi bioloogiliste androidide − bioroidide − keskelt. Vastupidiselt aga eelmisele filmile ei ole tegemist tingimata negatiivse arenguga − bioroidid on loodud sellesse maailma tasakaalustamaks inimühiskonda. Nad ei ole suutelised tundma ei vihkamist ega kadedust, seega on nad emotsionaalselt piiratud. Kuigi nad on võimelised enda eest ise mõtlema, otsuseid vastu võtma, armuma ning armastama, on nad võimetud oma sugu jätkama. Maailmas, kus käib äge bioroidide diskrimineerimine, toimub katastroof, mis seab ohtu kogu bioroidide rassi tuleviku. Ning nõnda algab äge võitlus kurjade inimsoost pahamonidega. No ja loomulikult leiab Deunan uues maailmas eest ootamas oma kadunud armsama, kellest on nüüd saanud küborg. Appleseed ei ole ei sisult ega vormilt nii nauditav vaatamine kui Vexille, kuid ometigi väga armas kogemus. Ja ta meeldiks mulle ilmselt rohkem, kui ma naudiks siiralt melodraamasid ja õnneliku armastuse lugude pitsilisi keerdkäike.
Eraldi äramärkimist vajab aga see, et nii mõlema filmi peategelased kui nende suuremad abilised − Vexille'i Jaapani mässuline Maria, Appleseedi peaminister Athena − on kõik naised. Tugevad, intelligentsed ja enda eest seista oskavad naised, kes teevad kõik, et inimkonda päästa. Mitmel pool ei jää välja toomata ka nende sõnuseletamatu füüsiline ilu. Roll, mis tavalistes Ameerika mängufilmides on usaldatud meestele − oma kallimate (ja sõprade kallimate) päästmine − on siin nende pärusmaa. Kaelamurdev lahinguakrobaatika, hulljulged tembud − samuti nende jagu. Suur armastus ja eneseohverdused aga pigem meeste rida. Üllatav ja meelitav lähenemine, ilmselge katse murda müüti, et ilus naine on kaitsetu ja rumal, ning minna peale lääne turule. Minu peal igatahes mõjus.
Lõpuks tahaksin esitada ming nende paari päeva jooksul kimbutama asunud küsimuse: miks kurat on Jaapani animatsioonifilmidel alati maailma parimad soundtrackid?!
No comments:
Post a Comment