Kui vähemalt üks IMDB kasutajate kommentaaridest on selline
It's a bad movie. And by " bad ", I don't mean - " No, I didn't like it. ", I mean it's a bad movie. Objectively. It's the embodiment of the concept " failure ".
Before anyone pulls out their dummy guns and accuse me of being a simpleton, let me say I like complicated movies. I like challenging movies. I like un-orthodox movies. In fact, I just came out of a screening of New York, Synecdoche and loved it.
tähendab see, et film ei ole mitte ainult hea, vaid lausa kohustuslik. Tavaliselt viitavad taolised reaktsioonid väärtfilmile, millel on piisavalt sügavust, rohkemat kui pelgalt fassaad, et anda edasi midagi enamat kui lihtsalt kunstilis-esteetilist elamust tänu suurepäraselt visuaalsele materjalile. Vähemalt üheksal juhul kümnest.
Filmist The Sky Crawlers on raske rääkida reetmata tema sisu. Kuigi mitte nõnda köitva visuaalse poolega, kui seda oli eelnevalt käsitletud Vexille, on see sisult ja diaaloogilt sellest kordades üle. Peategelasteks on igavesti lapsekehadesse jäävad lendurid, tõelised sõjamasinad − Kildren, nagu neid kutsutakse −, kes on kaasatud Euroopas sõjategevusse.
Kildrenid teevad oma igapäevast tööd, küsimusi esitamata, teadmata, milleks. Sest niipea kui need küsimused tekivad, valdab neid ängistus. Tekivad filosoofilised kahtlused eluringi mõttekuse teemadel: meie ette tuuakse seega siseheitlused, küsimused, millele pahatihti puuduvad selged vastused, ning viisid oma igapäevase eluga hakkama saada. Omamoodi on see ka lugu igavesest armastusest, soovist teist aidata.
Siinkohal võtan tagasi eelmises postituses toodud väite, et ükski anime ei suuda võistelda kultusfilmiga Ghost in the Shell. Loodan, et andestate − ma ei olnud lihtsalt näinud õiget filmi. Kindlasti ei ole tõik, et nende mõlema režissööriks on vanameister Mamoru Oshii, Jaapani animeguru, pelgalt juhus. Kavatsen viimast hüpoteesi tõestada end tema loominguga võimalikult kurssi viies.
No comments:
Post a Comment